Need on levinud kogu maailmas ning tegelikult olid kihlveod olemas juba muinasajal. "Kihlad" tähendasidki maarahva õiguses eelkõige lepingut. Kihlumise, st muistse lepingu läbi, toimus näiteks abiellumine. Kõige tähtsamad haldusüksused, kihelkonnad, tekkisid külakondade vabatahtliku ühinemise tagajärjel. Nagu me näeme ka toodud kihlveonäites tuli selleks, et olulised lepingud ehk kihlad kehtiksid, need millegagi tagada. Nii, nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti üksteisele, aga ei unustatud ühtlasi, et oleme looduse osa, ja and jäeti ka ohvrikivile. Sõna "võlg" on eesti keeles väga ürgne ja pärit ajast, mil meie esivanemad Läänemere ääres veel ei elanudki. Ka võlg tagati - pandiga. Pantida võidi mingi asi, oma majapidamine, aga pärast võõramaiste vallutajate tulekut ka iseennast võlaorjusesse. Sõna "laen" on meie keelde
ümber emase ja võtavad sisse erinevaid asendeid. Tihti juhtub ka nii, et tantsimisest hasarti sattunud isane demonstreerib oma liigutusi hoopiski teiste isaste ees. Harilikult lõppeb see aga süütu kokkupõrkega. Peale tantsimise köidetakse veel emase tähelepanu võrku väristades, enda jõuline trummeldamine vastu rindmikku, emaste urgudesse sisenedes ja ka jäsemeid rütmiliselt lüües vastu puukoort. Isased toovad ka emastele pulmakingitusi, milleks võib olla mõni putukas. Mõnikord toovad isased emasele söödava putuka asemel pulmakingiks võrguniitidesse pakitud kivikese, mis on partneri endi huvides petmine. Loomulikult ei puudu ka isaste vahel konkurents, mille käigus isased kas tantsivad või trummeldavad vms võidu. Põhimõtte poolest käib inimestel asjad samamoodi. Inimestel on küll see ,,sigimisperiood" aastaringselt, kuid tantsimise asemel mehed lihtsalt eputavad ja püüavad