meskitõrs) asetses põrandal, kuna ülemine tõrs (rabatõrs, kurnatõrs) tõsteti jalgadele. Kurnatõrre põhjas oli auk, mis suleti nagaga - ühest otsast koonilise kepiga, mille teine ots ulatus umbes 20 cm üle tõrre suudmeserva. Jalgade alla asetati virde kogumiseks toober või küna. Kuumutatud vesi valati käimatõrde ja lasti pisut jahtuda. Sel ajal tõmmatud üks piip. Umbes 70°C vette segati linnasejahud. Segamiseks leidus tuber, kepp, mille otsa oli tapitud 4-5 ristipidi pulgakest. Segu sai parajalt paks, kui tuber selles püsti seisis ehk siis aeglaselt pikali vajus. Tõrs kaeti seejärel riidega ja lasti paar tundi haududa. Tänapäeval enam peaaegu ei kasutata kuumaks aetud kive. Ometigi oli see sadakond aastat tagasi üle Eesti levinud võte, mille juured ulatuvad tõenäoliselt aegadesse, mil metallnõud vee keetmiseks olid veel haruldased. Kivide peamine tähtsus seisneb meski ühtlase temperatuuri hoidmises
filtreeritud bakterivabad proovid, segas need patsientidest isoleeritud bakteri Shigella tüvedega ning pani segu agari plaadile kasvama. Mõne aja möödudes võis plaadil näha selgeid lüüsilaike. Edasisel uurimisel veendus d’Herell, et sellise nähtuse põhjuseks on viirused, mis nakatavad baktereid. Ta hakkas nimetama sellised viiruseid „bakteriofaagideks“, tuletades selle kreeka keelsetest sõnadest bakterion ja phagein (Sulakvelidze et al., 2001). Bakterion tähendab väikest pulgakest ja phagein sööma või alla neelama (Onions et al., 1966). Bakteriofaagide avastamine aitas palju kaasa mitmete teadusvaldkondade arengule, eriti mikrobioloogia ja bakterite geneetika arengule. Kuigi oli tõestatud, et faagidel on antimikroobne toime, ei muutunud nende kasutamine meditsiinis bakterite põhjustatud haiguste ravimisel eriti populaarseks. Põhjuseks võib olla see, et sel ajal ei teatud väga palju faagide bioloogiast. Kui 1940
annaabi.ee 
