Juhan Liiv
olid käinud vallalt haige ülalpidamiseks toetust palumas. Teadmine oma
vallavaese seisundist tekitas Liivile palju meelehärmi.
Kõigi nende aastate jooksul polnud Liivil mingit kontakti kirjanduslike
ringkondadega. Mõnel poolpeeti teda koguni surnuks. Ometi ei soikunud Liivi
vaimne elu täielikult. Ta luges ajalehte ning mõlgutas mõtteid poliitilise ja
kirjandusliku elu kohta. Veel enam Liiv jätkas ka luuletamist. Nii kandis kirjanik
1896 aasta suvel, kui ta elas oma lelle juures Pujanil, kaasas käsikirjapakk, mis
sisaldas peamiselt värsse. Oma hilisemates üleskirjutustes on ta 1890-ndate
aastate teise poolega dateerinud hulga luuletusi.
1902 aastal avastas Juhan Liivi Ojal ülikooli närvikliiniku assistent Juhan Luiga,
kes kogus Põhja-Tartumaal andmeid vaimuhaiguste leviku kohta. Kohe märkas
arst, et Liiv polnud ühiskondliku ja kirjandusliku elu vastu täiesti tuimaks
muutunud. Hakati jälle avaldama Liivi luuletusi, 1903 aastal ilmusid tema ,,Varju"
annaabi.ee 
