Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses
kergem.
Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute
sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks
heideti saadud oda jõkke.
Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt.
Kirves
Sõjakirves e. tapper oli muinasaja eestlaste seas väga palju kasutust leidnud relv. Teda kasutati
Muistses vabadusvõitluses laialdaselt tema odavuse ja efektiivsuse tõttu. Eestlaste sõjakirved olid
puitvarre ja ühe, enamasti rauast teraga. Kirveterasid valmistada ei olnud väga keerukas, sellega said
hakkama ka kohalikud eesti soost sepad. Taprivarre pikkus varieerus 70 ja 100 cm vahel; mida
pikem oli vars, seda kergem pidi olema tera. Sõjakirvestel olid tihtipeale peal ka kaunistused.
Sõjakirve efektiivsus seisnes mitmes heas omaduses. Erinevalt mõõgast, mille suurima raskuse
moodustas tema pide, moodustas kirve suurima raskuse varre otsas olev tera ning see tagas väga
jõulise löögi