Füüsika kooliteel
Läbi paksu kapuutsi on soojuse
väljakiirgumine väga väike ning mul hakkab kohe parem.
Ja paistabki juba koolimaja...hea seegi! Külm tormituul avaldab mulle nüüd juba
säärast rõhku, et kipun jää peal sõltumata oma saapataldadest pikali kukkuma. Ka
väikelapse massiga koolikott minu seljas ei tee olemist kergemaks, selle
kaasaskandmiseks peab tegema tõsist tööd.
Avaldan äärmise kiiruse ja vilumusega jõudu koolimaja raskele puituksele, sundides
seda oma hingedel minule meeldivas suunas pöörduma. Näkku voogab kahe õhumassi
kokkupuutel meeldivat soojust. Astun üle läve ning lasen ise tagasivaatamata ukse
vedru elastsusjõul oma väge näidata. Jällegi on alanud üks imeline päev...