seast valitud Pärnu raad. 1543. aastal oli Uus–Pärnu linnamüüri sees asuv piirkond suhteliselt tihedasti hoonestatud: 110 numereeritud krundil oli 15 puidust-, 17 vahvärk-, 11 määramata ja ülejäänud kivist hoonestust. Ülejäänud majad asusid väljaspool linnamüüri. Linnas oli 3 väike aed. Riia mnt. algus (Suure-ja Väike Jõe Henno tänavani, Pargi, Suur-Sepa kuni Karja tänavani) oli hõreda puithoonestusega (elamud, majapidamishooned ja üksikud töökojad, hoonestus oli ühekorruseline, laokorrusega pööningul ja poodidega soklikorrusel. Eeslinnades ja jõgede kallastel paiknesid linnakalurite hütid. Linna põhjaküljel jõe ääres asus kaubasadam. Linna peatänavaks oli ida–lääne suunaline Pikk tänav, (mis hävitati 1954. aastal, praegu Pika tänava põhjakülg) ja sellega turuplatsil ristuv Riia ehk Nikolai tänav. 1550
arhitektuurset ning konstruktiivset spetsiifikat. Tihti läksid nende remontide käigus kaduma ka hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed proportsioonid ning väljanägemine. Arhitektuuriajaloolaste ringkondades hakati puithoonestust juba 1960.1970. aastail mõningal määral siiski väärtuslikuks pidama, selle tulemusena moodustati paljudes linnasüdametes, näiteks Kuressaares, Viljandis, Võrus ja mujal muinsuskaitsealad. Palju väärtuslikke puithoonestusega alasid jäi siiski kaitsetsoonidest (nagu muinsuskaitsealasid siis kutsuti) paratamatult välja. Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti vajalikuks kaitsta vaid valdavalt kivihoonestusega linnasüdant, puumajade kvartaleid muinsuskaitseala siin esialgu praktiliselt ei hõlmanud. Kaasaegne väärtustav suhtumine puitarhitektuuri jõudis Eestisse suuresti Skandinaaviamaade vahendusel 1990. aastatel ja sai valdavaks 21. sajandi algul, mil paljudes linnades on puithoonestusega elamualade
annaabi.ee 
