Euroopa ja loodusgeograafia
tootmisel on suur ka veekasutus, tonni põlevkivi kohta kulub 10-15 tonni vett. Sellise reostuse
ja veereziimi muutmise tõttu on kaevanduspiirkonnas tugevasti kahjustada saanud ülemised
põhjaveekihid.
Põlevkivikihid on maapõues vaheldumisi lubjakivikihtidega. Nood on aga kõvemad kui
põlevkivikihid, muutes põlevkivi kaevandamise raskemaks. Lubjakivi tuleb põlevkivist
eraldada, st põlevkivi rikastatakse. See aheraine on aga majanduslikult kasutu ja ladestatakse
aherainemägede või -puistangutena. Ajapikku kasvab sinna peale mets, kuid nooremaid
puistanguid on ka plaanipäraselt haljastatud sinna põõsaid ja puid istutades.
Põlevkivi kaevandamise protsessi lahutamatu osa on tänapäeval ka nende karjääride
korrastamine, kus kaevandustööd on lõppenud. Pinnas tasandatakse, nõlvad silutakse ja
metsastatakse.
Kohtla suletud kaevanduses tegutseb 2001. aastast muuseum Kohtla Kaevanduspark, kus
tutvustatakse kaevanduste miljööd ja kaevuritööd