E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Hea küll, ta peab elama, aga ta mädaneb kõige sügavamas keldris, kuni surm tema päästab.
Kuid sina sured. Sure, koer, sure!»
Mõõgad kõlisesid kokku. Võitlus algas. Oodo oli julge, osav ja tuline. Jaanus oli vahva, osav
ja külm. Jaanusel oli esmalt küllalt tegemist, et ennast varjata loendamatute hoopide ja pistete
eest, mis ülikiiresti üksteisele järgnesid. Tükk aega välkusid mõõgad võitlejate vahel, otsekui
puistaksid terad vastastikku tulesädemeid.
Pealtvaatajad ei teinud häält. Tambet oli enese põsekile ajanud ja vahtis, silmad põnevil,
võitlejate
poole. Hoovis vältas õudne vaikus. Ainult sõjariistad kõlisesid meeli ärritavalt.
Pikkamisi lõppes algul liiga ägeda Oodo jõud, tema hoobid sadasid harvemalt, ta pidi
juba iseennast kaitsema hakkama.
Vaheajal oli see mehike, kelle Jaanus hebuse seljast oli maha laskunud, enese jälle
jalule upitanud
annaabi.ee 
