Maastikuarhitektuuri ajalugu
19.saj on klassikalise aiakunsti arengu lõpp-staadiumiks ning modernismile eelnevaks perioodiks.
Kujunduslikud katsetused, stiililised segadused ja kopeerimised 20 saj esimesel poolel tähistavad modernismi ja sajandi teisel
poolel postmodernismi. Peasuunad: Vabakujuline, Hiina/inglise stiil, Pastoraalne, Pitoreskne, Arenesid välja avaliku
haljasala ja linnametsa/pitstu mõõtmed, Linnade kasv tõi kassa aedlinnade planeerimise vajaduse. Pargiarhitektuuri said
iseloomustama puietseed ja promenaadid. Tähtsal kohal püsis uute taimede aklimatiseerimine. Uute taimede sissevedu. 19.saj
esimesel poolel: Vastandus Inglismaal maastikupärasele kujundusele uusklassitsistlik aiakunst. Fookusse tõusis korrapärase
plaseeringuga lille- ja/vüi arhitektuuresete elementidega aed. Kodanlase aed eeslinnas või maavillas oli lihtne, suuruselt
vähem kui 1 ha ja stiililt sageli varasemate kujundussuundade süntees. Kasutusele võeti renessanssparterid(prnts, hollanid ja
annaabi.ee 
