kuna pesu oli kallis. Loodi ka eraldi sportimiseks mõeldud pesu, kuid see ei leidnud poolehoidu. Aluspüksid nööbiti või nööriti paelaga vöökohohalt kinni. Korsetid nööriti ihaldusväärse saleda piha saamiseks seljal kokku. Selleks, et saada iharad kumerused, pandi puusadele ka kaenla alla siidist polsterdused. Peale pandi lühike särk. Hiljem tuli eest alla nööbitav pikk särk, mis oli vöökohalt kokku kroogitud. Pitsiga ääristati kaela ümbert ja puhvvarrukate servad. Kui naised riietusid, pandi esimesena selga Kuidas naised riietusid aluspesu, korsett ja siidisukad. 1900-1910? Kui nendega saadi ühelepoole, siis laotati põrandale ringikujuline peenest lõuendist või siidist alusseelik, millesse daam astus ning mille ta talje ümber sidus. Alusseeliku järel pandi kõige peale kleit, seda ka kuumal suvel. Kleidi peale pandi jäik
Kleit lühikese liibuva pihaosaga, vöökoht rinna all, läbilõike kohal seos või vöö, seelikuosa volditud või kroogitud, langes vabade voltidena maani, sageli kleidid slepiga. Voldid ja krooked paigutatud rohkem seljale. Varrukad erinevad: lühikesed 7 ja laiad, ülalt kroogitud või volditud, sageli ka laia kätisega, pikad ning kitsad, või pikad ja kitsad varrukad õmmeldud lühikeste puhvvarrukate külge. Lühikesi varrukaid kaunistati tikandite, tupsude ja narmastega. Kanti ka varrukateta kleite. Tavaliselt kleidid suure dekolteega. Päevakleidi dekoltee väiksem, õhtukostüümidel sageli kogu ülaosa paljastav, varrukast varrukani ulatuv, nelinurkse kujuga. Dekoltee ääred võisid olla kaunistatud kantide, volangide ja pitsidega, mõnikord oli kleidil taga ja külgedel püstkrae. Perioodi alguses kleidid antiikmoe eeskujul õmmeldud, all kanti liibuvat trikood või
annaabi.ee 
