Eesti teadlased on seega üpris pädevad nii päikesepatareide väljatöötamise alal kui ka nende uurimise alal. Seetõttu on grupp meie füüsikuid lülitunud ka üleeuroopalise teadusprojektiga PERFORMANCE, mille eesmärk on juba toodetud päikesepaneelide katsetamine ning nende elektritootmise suutlikkuse pikaajaline ennustamine. Pihustusmeetodil on tehnikaülikoolis valmistatud ja uuritud päikesepatarei kõigi komponentide (optilise akna kiht, puhverkiht, absorberkiht) omadusi. Kuigi patarei omadused sõltuvad kõigist struktuuri komponentidest, on määrava tähtsusega absorberkiht. Lihtsustatult on pihustamisprotsess selline: sobivate lähteainete lahus pulveriseeritakse piiskadena eelkuumutatud alusplaadile. Kuumal alusel toimub lahuse komponentide või lahuses moodustunud uue lähteaine termiline lagunemine, mille käigus tekibki kile. Praegune TTÜ-s olemasolev tehnoloogia võimaldab pihustamismeetodil valmistada
Kui eeldused selleks nähtuseks on olemas saab selleks valmistuda, panes torusse (vorst-voolikuid). See on plastikvoolik, mis on kokku sulatatud, näiteks iga meetri tagant. Nii tekivad õhuosad. Rõhu kasvades surutakse need osad kokku ja kaabel mitte. Katsetes on leitud, et kaabel võib saada muljuda ka kogu toru samaaegsel jäätumisel. Erinevad kaablid peavad vastu sellele erinevalt. Parim kaabel selleks on selline, kus on rada südamikus nn. kõvakattega (ka puhverkiht) kiud. Armor annab lisatugevust jäätumise vastu aga ei takista ilminguid. Soovitav lahendus on panna 100mm torusse 3 abitoru, mille pead surutakse kokku. See vähendab vee ruumi. Uutes paigaldustes tasub kasutada 50mm-st toru, kus 40 kogemuste põhjal ei ole vee jäätumisest kahjustusi. Vanade torustike kasutamine. Vanu torustikke saab hästi kasutada valguskaablipaigalduses, lisades endise 100mm-se sisse mitmeid torusid
annaabi.ee 
