Küüditamine
Mõned eestlased tegid kavalasti: panid kirjad lõngakera sisse. Mõnikord otsiti kera läbi,
mõnikord mitte. Siberist- Eestisse oli raske kirja saata. Eestlased ise ei julgenud Siberisse kirju saata, sest nad kartsid, et neid tullakse kinni võtma. Kodu järgi oli eriti
lastel suur igatsus
Siberis sündinud lastest paljud surid. Koolis pidid lapsed käima mustas värvis, millel oli pruunist sitsist põll. Koolis räägiti vene keeles. Koolis käidi kalossides ja
puhvaikades. Oli külm, eriti jalgadel. Mina õppisin lugema ja kirjutama vene keeles, isegi oma isale kirjutasin Vorkuta vangilaagrisse vene keeles, sest eesti keeles
kirjutada ei osanud. Lapsepõlves rääkisin ma palju ka soome keeles, sest sealkandis elas palju sinnaküüditatud ingerlasi.
Tagasi tulime 1956.a. Me saime tagasi puhkuse loaga, pärast öeldi meie emale, et see oli eksitus. "Te olite süüta!" Emale saadeti dokumendid ja ta ei pidanud enam
tagasi minema
annaabi.ee 
