Ühe seebimulli elukäik Seebimullid on väga haprad, kuid valides õige segu saab nende kestvust pikendada. Miks aga mullid lõhkevad? Just sellepärast, et neis olev vesi aurustub õhku ja mull paraku kuivab ära. Segus olev glütseriin aeglustab aurumist ning mullid peavad ka seetõttu kauem vastu. Seebimulle on erineva värvuse ning suurusega. Enne lõhkemist teeb see läbi mitmeid erinevaid värvimuutusi. Katsekäigus puhusime kõrrega seebiveest mulli laua peale. Ning seejärel hakkasime mulli vaatlema. Kõigepealt näeme mulli pinnal punarohelisi ribasid ehk vikerkaart, mis tekib, kui valgus murdub õhus olevatelt veepiiskadelt. Mulli pinnal näeme veel ka lampide peegeldust. Jälgides mulli, nägime, et ribad laskuvad aeglaselt allapoole ning mulli ülaosas tekib neid juurde. Mingist hetkest alates värvilisi ribasid enam ei tekkinud ning mulli ülemine osa muutus ühevärviliseks
Saadud kloroformilahuse kuivatasime Na2SO4-ga. Filtreerisime lahuse paberfiltriga ning kasutades vaakumrotatsioonaurutit roteerisime solvendi pealt ära. Kolbi jäänud sademe kaalutis oli 0,0438g=43,8 mg, arvestame, et lipiide oli ~40 mg. 2. Lipiidide hüdrolüüs Lahustasime lipiidid uuesti kloroformi, saadud lahuse jagasime kahe ependorfi vahel ühte 10 mg lipiide, teise kogu ülejäänud lahus. 10 mg lahuselt puhusime kloroformi pealt ära, lisasime 500l 0,6N KOH lahust 90% metanoolis ning kuumutasime 55-60 C juures 1,5h, selle käigus toimus lipiidide aluseline hüdrolüüs. 3. Hüdrolüüsitud rasvhapete eraldamine Ekstraheerisime lahust heksaaniga 3 korda pH9 juures, et eemaldada hüdrolüüsumata jäänud materjal. Hapustasime lahuse HCl-ga pH3-ni ning ekstraheerisime rasvhapped (4 korda heksaaniga). Kuivatasime lahuse Na2SO4-ga, roteerisime heksaani pealt ära. Lahustasime rasvhapped kloroformis.
annaabi.ee 
