Ka juturaamatute autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlasedpastorid ja kooliõpetajad (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhem von Willmann, Johann Wilhelm Ludwig von Luce, Otto Reinhold von Holtz jt). Dialektilisi kirjanduse kõrvale sugunes ka põneva süzeega meelelahutuslikke nn. Rahvaraamatuid. Aimekirjanduse algus. Ajaleht Äksi pastor Otto Wilhelm Masing (17631832), eestlasest köstri poeg, seadis nagu teisedki valgustajad oma kirjanduslikule tegevusele puhtpraktilised eesmärgid: anda talupoegade uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Masingu tähtsain teos on ,,Pühhapäwa wahheluggemissed" (1818), millega ta pani aluse eesti aimekirjandusele. Tema väljaantud ,,Marahhwa Näddala Leht" (182123 ja 1825) on esimene järjepidevam eesti ajaleht. Ortograafiaalastest uuendustest oli tähtsam õtähe kasutuselevõtt (varem asendasid seda kirjas oe, ö, o või e). Eesti keele ja kultuuri uurimise algus.
Kuni tüütuseni esineb ikka üks ja sama ehitistüüp: kõrge rusteeritud alumise korra peal bel-étage suurte akendega; selle peal poolkord (mezzanino); fassaad jaotatud kolme ossa, keskmise neist moodustab viiluga portikus. Inglise 18. sajandi palladiaanlastest on tähtsamad: C. Campbell, Vitruvius Britannicus'e autor (surn. 1729), W. Kent (1685-1748), J. Wood (1704-1754), W. Chambers (1726-1796), R. Morris (1700-?) ja mõned teised. Klassitsismi vaibumise põhjuseks olid kõige pealt vist puhtpraktilised asjaolud. Juba algusest saadik (Palladio'st peale) kandis klassitsism teatud kunstlikkuse märki küljes, ehitusesteetika oli pea kogu aeg ülekaalus ehitustehnika üle. Oma arengu viimases faasis (antikiseeriv, helleniseeriv klassitsism) muutub klassitsistlik arkitektuur täielikuks petikarkitektuuriks; vastolu ehitusesteetika vahel ühelt poolt ja ehitustehnika ning praktiliste nõuete vahel teiselt poolt küünib tihti absurdini: Vignon'i