Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini
mitteklassikalise puhul mõisamaja-linnust.
2.1 Neogootika
19. sajandi seitsmekümnendad aastaad tõid kaasa neogootika uue tõusu ning ehitati
mõisahooneid, mida vaadeldavas teoses käsitletakse kui mõisamaja-linnust. Neid võib
loendada kahekümne ringis. Sajandi lõpu poole oli historitsism muutunud küpsemaks ja nõuti
arhitektuuriloo põhjalikku tundmist, tegu oli ajaloolisi võrdlusi täis arhitektuurilise
diskursusega. Tegemist ei olnud siiski puhtlalt varasema kopeerimisega, vaid hakati aina
enam hindama ka arhitekti fantaasiat ja seda kuidas ta suudab luua originaalseid
kompositsioone. Vanu vorme kasutati uutes seostes.
Neogootika kõige esinduslikum näide on ehk Valgamaal asuv Sangaste mõis (projekti autor
Otto Pius Hippius) (joonis 2). Tegu on väga eripalgelise mõisahoonega, mis on küllaltki
liigendatud ja esmapilgul seetõttu raskesti hoomatav. Seda tingib ka rohke risaliitide, ette- ja
annaabi.ee 
