Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
maadel“ – pange tähele mitmuse vormi, „rühm rahvaid“.
Ennast juudina defineerinud 20. sajandi kirjanikest on teinud ilma põhiliselt jidiši taustaga aškenazi juutide
järeltulijad (teine suurem juutide rühm, sefardi juudid, kes elanud Lõuna-Euroopa äärealadel, Aafrikas ja Aasias,
jäi jidišist eemale ning tarvitas kas romaani keeli, araabia keelt või oma muude asukohamaade keeli, hiljem ka
uusheebrea keelt). Jätan kõrvale need Ida-Euroopa aškenazi kirjanikud, kes jäid puhtjuudiusulises keskkonnas
külakeste või linnakeste jutuvestjateks ja usuõpetlasteks ning sageli emigreerusid hiljem otse Palestiinasse,
tekkiva juudiriigi aladele. Alustagem kirjanikest, kes mingilgi määral lülitusid kosmopoliitilisse euro-ameerika
kirjandusse.
Esimesi rahvusvaheliselt menukaid juudi kirjanikke oli Šolem Aš (Scholem Asch, eluaastad 1880 – 1957), kes
sündis Poolas, elas aastatel 1910 – 1923 USAs, seejärel Inglismaal ja viimased kaks eluaastat Iisraelis. Oma
annaabi.ee 
