A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ujedus hoidis teda tagasi.
Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata mitte midagi leides, läbis korraga
äkiline valguskiir peremehe aju.
«Kiri pole üleüldsegi kadunud!» hüüdis ta. «Ah!» ohkas d'Artagnan.
«See on varastatud.»
21
«Varastatud! Kes varastas?»
«Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Ta jäi sinna üksi. Vean
kihla, et just tema varastas.»
«Kas arvate?» küsis d'Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja
puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mis oleks võinud kedagi teist ahvatleda.
Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omandamisega midagi võitnud.
«Te ütlete, et kahtlustate seda häbematut aadlikku,» jätkas d'Artagnan.
«Olen selles täiesti kindel,» vastas peremees, «kui ma talle ütlesin, et isand on härra
de Treville'i kaitsealune, et teil on isegi kiri kaasas selle suursuguse aadliku jaoks, näis ta
annaabi.ee 
