Referaat Aristotelesest
substantside iha olla nii sarnane Esmaliigutajale kui võimalik.
Eetika
,,Praktiline" filosoofia ehk eetika ei kuulu Aristotelesel otseselt sellesse ,,teoreetilisse"
süsteemi, mille moodustavad füüsika, metafüüsika ja loogika. Ja ometi on
Aristotelesel praktilisel filosoofial selgeid ühisjooni tema empiirilise ja loogilise
ontoloogiaga. Nii nagu ontoloogias ei huvita Aristotelest mitte niivõrd äärmused
puhas materiaalsus ja puhtideaalne olemuslikkus kui just nende vahele jääv
liikumine juhuslikult etteantuselt ideaalsele paratamatusele, otsib ta ka eetikas
keskteed fanaatilise idealismi ja egoistliku materialismi vahel. Pidevalt üritab ta
näidata, et see, mis on hea riigile, on hea ka üksikisikule ja ümberpöördult. Inimene
on tal loomult ,,poliitiline olend". Iga inimese jaoks parim on kesktee egoismi ja
altruismi, privaatse ja avaliku vahel. Aristoteles ei ütle, kas ta peab parimaks