Hääldus ja hääldusteadused
tämbri iseloom jms) avalduvad enamasti segmenttasandil kõnevoolus üksteisele järgnevatena.
Peale selle ja sellega samaaegselt (paralleelselt) on kõnevool suuteline kandma veel omaette tähtsat
informatsioonirida, mis toimib hääle tugevus- ja kõrgusnäitajate muutumise kaudu.
Kui näiteks vaadata kõnehääle meloodikat (toonimuutusi), siis kõige universaalsemal ja ürgsemal moel kannab see
muidugi puhtekspressiivset sisu (seega mittekeelelist) mõtleme siin toonikõrguste ja hääletugevuse vaba kulgu,
lähtuvalt kõneleja enesetundest ja suhtlusega kaasnevast emotsionaalsest panusest. (Paneme tähele, et oma olemuselt
võib see olla niisama spontaanne ja keelteülene nagu väljendusega kaasnev "kehakeel" ja miimika ehkki küll teatud
roll võib neis kõigis olla ka kultuuri kaudu omandatud märgilistel harjumustel.)