Hiied koosnesid lehtpuudest ja olid tavaliselt kogu külal ühised. Hiiekultust püüti hävitada paljude endiste hiite kohale ristiusu kirikute ehitamisega. Hiies kasvanud hingepuud (neid ehiti paelte, riiete, loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid, ehteid, raha jne. Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais, puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad, kõrged kodukuningad, nurmeisa-nurmeema, nurme kuldakuningad, tulge hoidma mu kodu, mu karja
mustjad. Noorlinnud sarnanevad aedades. *Väike-lehelind vanalindudega. *Vainurästas Musträhn Rähnilised Laulu tunneb lihtsasti ära tema valju Mõlemad sugupooled on üleni Teda võib kohata nii häälitsuse järgi: lennates on see mustad, kuid neid eristab see, et puhtais männikuis kui ka „krük-krük-krük…“ ning puul isasel on terve pealagi punane, aga lehtmetsades. Kõige istudes on häälitsuseks „klii-ü“. emaslinnul on ainult väike punane rohkem esineb kuklalaik. musträhni vanades
annaabi.ee 
