"puhmastikust" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

hoidsid teda. Sellepärast puistas ta neile kaua oma südant. Nii möödusid vahel terved tunnid mõne kuju ees kükitades ja üksinduses temaga kõneldes. Kui siis mõni peale juhtus, põgenes ta nagu armastaja, keda serenaadilt tabatakse. Kirik polnud talle ainult seltskonnaks, vaid ka maailmaks, kogu looduseks. Ta ei kujutlenud teisi lillevanikuid kui vaid alatiõitsvaid värvilisi aknaid, muud varjulist kohta kui vaid kivist lehestiku oma, mis saksi kapiteelide lindudega puhmastikust vastu kahardus, teisi mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil kohises. Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles nendega, sai neist aru