V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hoidsid teda. Sellepärast puistas ta neile kaua oma südant. Nii möödusid vahel terved tunnid
mõne kuju ees kükitades ja üksinduses temaga kõneldes. Kui siis mõni peale juhtus, põgenes
ta nagu armastaja, keda serenaadilt tabatakse.
Kirik polnud talle ainult seltskonnaks, vaid ka maailmaks, kogu looduseks. Ta ei
kujutlenud teisi lillevanikuid kui vaid alatiõitsvaid värvilisi aknaid, muud varjulist kohta kui
vaid kivist lehestiku oma, mis saksi kapiteelide lindudega puhmastikust vastu kahardus, teisi
mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil
kohises.
Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali
ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis
teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles
nendega,
sai neist aru