Põhjalik sissejuhatus filosoofiasse
tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik
nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused.Puhuti näib mulle, et nad ongi juba
surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaikd ja
talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige
vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on
neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada,
ilma et see meid saastaks?
*Pahameel ärakulunud keele üle.
*rääkimine mitte suhtlemine, vaid kellegi allutamine.
Keel on alati midagi niisugust, mille inimene leiab valmisolevana ei loo ju igaks korraks
uusi sõnu, vaid kasutame neid vanu, mis on paljudest suudest läbi käinud. Nii oleme me just
nagu keele vangis.
Samas, kas oleks parem, kui meil keelt ei oleks, kui suhtleksime viibetega?
annaabi.ee 
