Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Selle heliga tähistatakse territooriumi ja peibutatakse emaslinde. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb lagedailmelistel madal- ja siirdesoodel (harva ka rabaservadel), luhtadel, märjematel randniitudel, märgadel puisniitudel ja hõredates lodumetsades. Tegutsemise iseärasused Päeval seisab puhketundidel sageli mätta varju peitunult, pea õlgade vahel. Toitumise ajal on tikutaja väga elav (jookseb, haarab putukaid). Pesa ja munad. Pesa asukoht Pesapaiga valikul on tikutaja vähenõudlik. Talle sobivad mitut tüüpi sood ja niisked niidud, sageli metsaharvudki. Pesa asub enamasti mõnel mättal, see on kuivade rohukõrtega vooderdatud lame süvend. Täiskurnas on neli muna, mõnikord kolm või viis. Munad on pirnikujulised, oliivrohelised või helepruunid hallikaspruunide laikudega. Toitumine
Tema ema, Liisu Ristikivi, pidi poega üksinda kasvatama, sest isa ei tunnistanud last omaks. Seoses sellega, et ema otsis kogu aeg aina tasuvamat tööd, mis aitaks tal toita ära kaks suud, kolisid nad tihti. Karli lapsepõlv oli raske. Oma elu lõpu poole kirjutas Ristikivi raamatu, kus tegelasel puudus kodutunne. Kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritas Karl aastatel 1933-1934 Haapsalu Üksikus Scouts-pataljonis. Reamehena tegutses ta väeosa poes müüjana. Ühtlasi jätkas ta puhketundidel kirjanduslikke katsetusi. Nii ilmus temalt 1934. aastal "Perekonnalehes" kodumaa-aineline kriminaalromaan "Võõrad varjud". 1943. aastal ühines ta saksa sõjaväega, kuid see, mida ta nägi oli kohutav. Tartus oleks ta kord äärepealt isegi sõjaohvriks langenud. Olles sõjaväest puhkusel, põgenes mees pagulasena Soome ning asus Helsingisse elama. Seal töötas ta Eesti Büroos sekretäri ning asjaajajana. Ta kirjutas ka artikleid Helsingis ilmunud eestlaste ajalehele ,,Eesti
annaabi.ee 
