Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Hauakirjades esineb maa/muld ka kadunukese viimse magamis- ja puhkamispaigana: "Kui palju
hellust, armastust puhkab mulla all", ,,Las olla maa Sul pehme säng ja katteks kerge muld",
,,Lõppenud on elurännud (elurännak), puhkepaigaks kodumuld", ,,Muld vaikne, sügav süli, Sind
kutsus puhkama (varjule)", ,, , , ?
? ?"57, ,, ,
!"58, ,, "59, ,, "60.
Mõnedes venekeelsetes epitaafides personifitseeritakse mulda, kuid käesolev puhkamispaik ei
ole siiski võimeline mõista leinajate kaotusevalu: " ,
"61.
Eesti keelsetest hauakirjadest on üsna levinud kodu- või sünnimaale pühendatud epitaafid: ,,Mu
isamaa on minu arm, siin tahan puhata. Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Su linnud
und mull´ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa"; ,,Väsind olen väsind, kallis
isamaa. Sinu mullapõues tahaks puhata", mis näitavad uhkust olla maetud kodumaal ning
armastust selle mulla vastu