Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Peamiselt väljendab sümboolselt surma
funktsiooni, mis võttis küll surnu endale, kuid mälestusi ära võtta tal ei õnnestu: ,,Muld
mälestust ei mata", ,,Kuigi läksite igaveseks, mälestus on jääv. Muld ei seda matta suuda,
meelde meile jääte". Muld võib omada ka sündimise, elu, surma ja taassünni tsükli tähendust:
,,Ükskord muutun mullaks, ükskord sõmerliivaks saan".
Hauakirjades esineb maa/muld ka kadunukese viimse magamis- ja puhkamispaigana: "Kui palju
hellust, armastust puhkab mulla all", ,,Las olla maa Sul pehme säng ja katteks kerge muld",
,,Lõppenud on elurännud (elurännak), puhkepaigaks kodumuld", ,,Muld vaikne, sügav süli, Sind
kutsus puhkama (varjule)", ,, , , ?
? ?"57, ,, ,
!"58, ,, "59, ,, "60.
Mõnedes venekeelsetes epitaafides personifitseeritakse mulda, kuid käesolev puhkamispaik ei
ole siiski võimeline mõista leinajate kaotusevalu: " ,
"61.
annaabi.ee 
