Eestlaste muistne vabadusvõitlus
ähvardustega. Viletsast seisundist, millesse rahvas oli langenud, hakati väljapääsu otsima.
Ainukeseks väljapääsuteeks osutus mäss, mis puhkes 1343.a. Eestlased palusid abi rootslastelt
ja Pihkva venelastelt. Nad kavatsesid kogu maa rõhujatest vabastada ja Rootsi ülemvalitsuse
alla anda, sest Rootsis valitsesid vabamad olud. Mäss pidi algama 1. mail, kuid algas millegi
pärast 8 päeva varem, s. o. jüripäeva ööl, 23. aprillil. Mässu varajane puhhkemine ajas
nähtavasti mässuplaanid segi ja tõi kaotuse. Liikumine algas Harjumaal, millele järgnesid
Viru- ja Läänemaa. Kõrge mäekünka otsa tehti tuli, mis kuulutas kõigile, et mäss on alanud.
Eestlaste vabadusvõitlejate salgad tungisid nüüd mõisatesse, et oma põliseid vaenlasi ja
rõhujaid hävitada. Kogu maa käidi risti-rästi läbi ning surmati sakslased ja muud rõhujad, kes
kätte saadi. Padise klooster võeti ära, pisteti põlema ja mungad hukati. Nii oli maa jälle