Lõpp, või alles algus?
nuttis üks tüdruk. Ta nuttis ning vaatas merd, vaatas kuidas välk merre lööb,
vaatas kuidas lained möllavad ja vihm loodust peksis. Ta oli õnnetu. Rannalt
paadilogu varjust otsis ka öömaja üks poiss. Üsna räbaldunud riietes poiss. Ta ei
osanud mujale minna, ning kui ta märkas väga rusutud olekus tüdrukut, oli tema
kindel eesmärk sinna ööseks jääda. Ta läks vaikselt, hiilis tüdrukule ligi, mille
peale see tüdruk ehmatas ning veel tugevamini nutma puhekes. Poiss kohkus
ning tal ei tulnud enam sõnad suust välja, kuid siis küsis ta vaikselt, mis tüdrukut
vaevab, et ta niiviisi nutab. Tüdruk kõhkles ning siis ütles sosinal, neid ei ole
enam. Ta rääkis poisile pikalt ja laialt oma vanematest, ja kuidas ta vanemad olid
hukkunud. Selle jutu peale hakkasid poisi silmad läikima, ta oleks nagu pool
tüdruku valust endale saanud. Küsimusele, mis poisi sinna toob jäigi tüdruk
vastust ootama. Nii nad rääkisid tunde ja tunde