Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
ning esteetilises maitses.
6.3.3. Tuli, leek, küünal
Iidsest ajast mängis tuli (Lisa I: pildid 5 ja 6) nii asendamatut rolli inimeste elus, et väljendus
isegi selle tegemise instrumendi kujul. Tuli annab sooja, paneb vee keema ja puud põlema, teda
kardab isegi kõige suurem ja ohtlikum loom. Tule sümboolika on kahepidine: ühest küljest on
see kättemaksuhimuline surma ja hävitamise leek, põrgu ning tulekahju, teisest küljest usutakse
puhastusleegi stiihiasse. Tules kui sümbolis ühenduvad samad seaduspärasused nagu ristis ja
elupuus: elu ja surm, algus ja lõpp. Tuli on elava ja surnu maailma vahendaja. Tules põletasid
slaavlased ja eesti esivanemad oma surnuid, et see teispoolsusse pääseks ja elavaid ei häiriks.
Maagias kasutati tuld: puhastustulena surmal ja sünnil, aga ka etendus-viljakuslepingute
sõlmimisel peremehe ja hingestatud Ilma haldjate vahel, igasuguste pahade jõudude ja