August Gailit "Kas mäletad, mu arm?"
2. Ilusaimgi õis närtsib, pehkib ja muutub mullaks, samuti kui inimese õitseaeg on
piiratud oli hetkeks ja teda pole enam.
3. Oleme inimesed vaid oma kujutlusis, unistusis, oma minevikus mida kanname
nagu ammu lagunenud kuube. Hoiame seda nagu pühandust oma südame juures
ega taha tunnistada, et see peaks juba ammu olema setu nartsukoormal. Oleme
inimesed üksnes siis, kui öö on meie ümber ja kui lebame tööst puhanuina vaikselt
oma naridel, jah siis hakkame rõõmsalt kohe sammuma kord käidud radasid
mööda.
4. Sukeldme järjekordselt oma minevikku ning lendame nagu linnud läbi tormise öö
oma kodumaa poole. Hakkame elama kujutlusis, möödunud päevade
õnneraasukesteks, otsime soojust sealt, kus seda veel on.
Hinnang:
Minu arust oli huvitav raamat, igatahes põnevam kui ootasin. Meeldis kuidas mehed naistest
rääkisid
annaabi.ee 
