Tõde ja Õigus II Terve tekst
takka, siis teine läks vedama eest, aga varsti said Indrek ja Molli aru, et see pole kuigi mugav,
et see pole see õige kelguvedu lumekoormaga. Lumekelku peab vedama ikka nõnda, et kui üks
tõmbab naerdes eest, kui ta sikutab peaaegu kõigest jõust, siis peab teine minema ja aitama tal
sikutada, et teisel poleks tarvis kõigest jõust tõmmata. Ja kui ta lükkab takka, kui ta trügib, nii et
aina ägiseb, pugiseb, kiljub ja kõkutab, siis peab teine aitama trügida ja kõkutada, sest kaks on
ikkagi kaks, mitte üks. Seda teadis ümmarik Molli, sest tema oli lumeveos palju vilunum kui
Indrek, ja õpetas ka sellele õiget lumevedu. Nõnda siis juhtuski, et kui nad aias kahekesi
lumekoormat käristasid -- see oli haruldaselt raske koorem, erakordselt raske, -- komistasid
nad üheskoos sügavas ning pehmes lumes ja kukkusid. Sest miks ei peaks inimene komistama,