oli veel eriti meeldejääv, kuidas nad kasutasid pillide asemel kingakarpi number nelikümmend kolm ja kohvitopse ning Veziko ütles veel lustakalt, et plaadilt lugu kuulates ei saaks iialgi aru, et kasutatud ei ole trumme. Minu lemmiklugudeks olid kindlasti "Ei ole öeldud lihtsalt tuulde", mis on Alen Veziko omalooming ning "Vala veini". Alen suutis oma muheda olekuga kõiki saalis olijaid võluda ning muuta selle õhtu meeldejäävaks. Tema laulud on väga sügavamõttelised ning hinge pugevad. Alen oli väga meeldivalt liigutatud publiku positiivsest vastukajast ning nad esitasid kaks korduslugu rahva palvel. Väike-Maarja oli ka nende kontserttuuri esimene koht, kus neid kaks korda lavale tagasi paluti. Olime emaga väga rahul ning kui ta tuleb veel siiakanti esinema, siis kindlasti oleme minejad.
maailma mis neist kuidagi lahti ei suutnud saada. Vanaisa ja Leemeti sõja harjumus ja sõja möire ’Põhja Konn on tagasi tulnud’oli varsti teada üle maa ja nähes vanaisa lendamas üle põldude laskusid küla elanikud põlvili ja palvetasid kaitset metshaldjate eest. Vahest jääb Leemet kuskile metsatukka passima küla kus nagu Johannese külas noored kiigeplatsil lusti löövad kuid kui teda märgatakse pugevad tütarlapsed oma posite selgade taha ja Leemet naerab, et kaitset tema vastu ei ole ja ta põlgab tüdrukute lollust ja laseb neil näha viimast korda Põhja Konna naeru keda ta enne oleks kaitnud kuid nüüd kui tood rahvas poolt vahetas nende vastu läheb. Leemet kujutas ette, et tüdrukud imetleks ja armastaks vana maailma tugevust ja võimsust kuid imetlusest ja armastusest pole siin midagi rääkida, sest tegeltnad jooksid peitu ja
annaabi.ee 
