Luuleanalüüs Ivar Ivask - Äike rõngu surnuaial
lausekujundid ja selgita nende eripära.
1. Välk õmb-leb kok-ku kõu-e rä-ba-laid
ja tõm-bab vih-ma-sär-ki ü-le puu.
Surm-alas-ti on jää-nud ris-tid vaid
ja kau-gel vilk-sa-ta-des ka-se luu.
Õhk kä-ri-seb. Sel koh-tu-päe-va hääl.
Taob mü-di-na-ga tae-va vi-ha härg.
Ei puh-ke te-ma jä-rel val-gus-nääl!
Ta sõ-ra-jäl-ge-des on muld vaid märg.
Siin ha-ua var-ju puge-nud sini-lill.
Kuld-noka laul on seits-me lu-ku ta-ga.
Küll kiu-sab kool-nuid sa-ju toru-pill,
mis kut-sub: Pe-se sil-mi, ä-ra ma-ga!
Siis aga pai-sub vai-kus ke-set äi-kest,
sest sur-ma vas-tu pais-kas Ju-mal päi-kest.
Märkisin rasvases kirjas rõhulised silbid, ehk värsitõusud. Esimeses kahes stroofis meenutab
minu poolt märgitud skeem reeglipäraselt jambi värsijalga – read algavad ühesilbiliste rõhuta
annaabi.ee 
