Eesti keele ajalugu
(sihitise) ja atribuudi (täiendi) kääne.
Esialgu tavaliselt tähistas elutuid objekte.
Ainsuse genitiiv
Tänapäeval tunnuseta (säilinud on üksikuid rudimente kohanimedes, liitsõnades,
nt Soontagana, maantee)
Läänemeresoome algkeeles oli lõpuks –n. XIII sajandi paiku oli eel säilinud,
seda tõestavad siis kirja pandud kohanimed. Ka XIV ja XV oli ka veel alles. XV
sajandil hakkas sõnalõpulise n-i hääldus lõdvenema seal, kus tal puduus
tähendust eristav funktsioon ja pikapeale tunnus kadus (16. sajand).
Genitiivi on peetud vanaks käändeks. Kõigis eesti murretest on –n kadunud
Mitmuse genitiiv
Varane läänemeresoome algkeel: mitmuse genitiiv oli i-line ja ilma genitiivi
lõputa (Pl N kalat : Pl G kaloi); sellele vormile toetus kogu mitmuseparadigma.
Hiline läänemeresoome algkeel: ainsuse nominatiivi ja genitiivi suhte
analoogial levib t-mitmus genitiivi
*silmä : *silmän (AINSUS)
*silmät : *silmäδen (MITMUS)