E.Zola "Therese Raquin"
sureks. Sellises katseklaasis kasvas üles pea tundetu, igasuguste ihadeta noormees.
Erinevalt oma põdurast poolvennast Camille'st, oli Thérèse sisemuses väga liikuv isiksus.
Ta ei kannatanud seda kloostrielu, mis teda päevast päeva ümbritses, kuid tal polnud selle
vastu midagi teha ja nii harjus ta sellega ja muutus endassetõmbunuks, samas kui Camille
oli eluga täiesti rahul.
Kui nad Pariisis ennast pudupoepidajatena sisse seavad ja Camille raudteevalitsuses tööd
leiab, aeglustub nende elutempo veelgi. Kuni mängu tuleb Laurent, kes töötab samas
kohas, kus Camille'gi. Ta on märksa mehisem kui Camille ja sündmuste arenedes tekib tal
suhe Thérèse'iga, kelle jaoks see on õnne tipp.
Inimloomuse üks omadusi on kadedus. Juba pisikesest kahtlusest, et keegi on õnnelikum,
piisab, et sundida inimest otsima rohkemat. Tekib tunne, et täielikust õnnest on veel üks
väike samm puudu