Emile Zola “Thérèse Raquin”
kustunud, minevik hajunud. Iga neljapäevase doominomängu ajal teeskles paar, et nad
on tohutult õnnelikud kuid tegelikult ei talunud nad üksteist ning kaklesid päevast
päeva. Proua Raquin jäi ühel õhtul rahulikult juttu rääkides täiesti tummaks ja
liikumatuks – juba mitmeid kuid mööda liigeseid roomanud halvatus oli kätte
jõudnud. Liigutada ega rääkida ta ei suutnud, kuid nägi ja kuulis kõike ning ei läinud
kaua, kuni ta jõudis abielupaari saladuse jälile - pudupoeomanik kuulis pealt, kuidas
paar omavahel tülitses ning üksteist mõrvas süüdistasid. Proua püüdis ühel
neljapäeval sellest ka teistele märku anda kuid see tal ei õnnestunud. Suhted Thérèse’i
ja Laurent’i vahel halvenesid, Thérèse sai mehelt tihti peksa ning ei pidanud pudupoe
eest hoolt, kaotades selletõttu ka kliente. Laurent tundis naise peksmisest ainust
leevendust oma piinadele, hiljem piinas ka kassi. Niisugune sõjaseisukord ei võinud
igavesti kesta
annaabi.ee 
