» «Ja arvestades veel seda, et ma ei räägi teile enam kunagi tulevikus üüridest, niikaua kui osutate mulle seda au, et minu juures elate ...» «Väga hea.» «Ja lisaksin veel, et juhul kui on vaja, pakuksin teile viiskümmend pistooli, kui te praegusel momendil kitsikuses juhtuksite olema, mis on küll ebatõenäoline ...» «Suurepärane! Te olete ju rikas, mu kallis härra Bona-cieux.» «Härra, õigem oleks öelda, et elan lahedalt. Pudukau-bandusega, eriti aga teatud rahasummade paigutamisega kuulsa meresõitja Jean Mocquet' viimasesse reisiettevõttesse, olen ma kogunud varanduse, mis mulle aastas paar-kolm tuhat eküüd sisse toob. Nii et te mõistate, härra ... Ah! Aga ... mis see on?» hüüdis kodanik. «Mis on?» küsis d'Artagnan. «Mis ma seal näen?» «Kus?» «Tänaval, teie akende vastas, seal ukse juures: mantlisse mässitud mees.» «See on tema!» hüüdsid d'Artagnan ja Bonacieux ühest suust, olles korraga oma
annaabi.ee 
