NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise
abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule
tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel
„Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati
ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur
tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris
esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai
ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku
leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930.
aastate rahvatükkide faktuurile. Publiku reaktsiooni peegeldas drastiline vaatajatearvu langus:
616 000lt 1946. aastal kukkus see 1948
annaabi.ee 
