Hüljes Kihnu kultuuris
Keväde leidn Kitu Tent randõs kivi tagant ülgeraipõ. Nda kangõd uhkust oln täüs küll, et
Naanulõ mitte ei näütäss kui tapõtud oli. Naa kui üksi jäi enäm ülgest ei uõliss. Katsus kudas
viel mõisa sai.
Nikolai Vahkeli jutustus on aga hoopis teisest mastist: asjalik konstateering karmist tõsielust.
Sie oln veebruaris kolmekümnendal aastal. Akkasimõ ühe kellä kümme-üheteistmest Pilli
otsast minema. Varssi saemõ ühest puadist kaudu. Sõitsimõ õhta pimedani. Jäsime iä iäre
seisma. Siis läks nord-ostist kolõ kõvadaks. Kolmõ aegõs akkas laenõ iäst läbi käümä.
Võtsimõ telgä maha ning läksime aerdõ piäle umikuni. Umiku iäd enäm ei olõss. Üks kaks
kilumietrid vesisupa rada. Tuult oli üksteist palli. Panimõ puõlõ purju piäle. Plaan oli Ruhnu
minnä. Arvasimõ et Ruhnu süüd-vesti all ond. Oidsimõ vesti.
Jarsku Ruhnu tuli nord-vesti alt üles! Kuramualõ iäre ei tohesss minnä: vastrjõud
annaabi.ee 
