RÜÜTLIKASVATUS
tundma lahingus vajalikke võtteid. Tuli aeg ja isand nimetask nad oma relvakanjdateks. See oli
pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Vanemad
juhtisid, oõlevad vahaküünlad käes, poja alatari ette, kus preester alatari pühitsetud mõõga ja vöö
vastsele relvakandjale ümber kinnitas. Relvakandjad jagusneid oma kohustuste tõttu eri
liikidesse: kõige kõrgem oli relvakandja, kes seisis otseselt ptarooni ja tolle abikaasa teenistuses,
sellele järgnseid relvakandjad-kammerhärrad, siis tallmeistrid, laua- ja serveerimise eest
vastutajad, relvastuse eest vastutajad. 20...21-aastaselt löödi kannupoiss vastavalt teenetele
rüütliks. Selleks tehti läbi pidulik riitus, kus segunesid kiriklikud ning sõjalised toimingud.
Viimase öö veetis noormees oma relvi valvates ning palvetades. Hommikul, pärast pidulikku
annaabi.ee 
