baeocystin ja norbaeocystin. Suhe psilotsübiini ja psilotsiini vahel varieerub liigiti. Peamine erinevus nende kahe vahel on, et psilotsiin on ebastabiilne ning see laguneb kui seeni on kuivatatud, samas psilotsübiin kestab palju kauem (115-aastase seene proov näitas, et seen sialdab mõningaid ühendeid). Need kaks on võrdselt psühhoaktiivsed, kuna üks molekul psilotsübiini jaguneb kaheks molekuliks psilotsiiniks. Need ained suurendavad dopamiini taset ajus. See põhjustab seente hallotsinogeense mõju. Psilotsiin Psilotsübiin 8 Meditsiinilises kasutuses Psilotsübiini levimus läbi ajaloo ja selle praegune kasutus on toonud kaasa intensiivsed uuringud ja teadustööd
hinge molekul, suukaudsel manustamisel ei ole ta funktsionaalne ilma MAO-inhibiitorita ja teiste manustamisviisidega tuleb MAOI kasuks efektide tugevdamisel. Kehas kogu metabolism võtab aega 10-15 minutit Psilotsiin Psilotsiin on hallutsionegeensetes seentes esinev ühend. Esimest korda isoleeris selle Šveitsi keemik Albert Hofmann 1958. aastal, psilotsiin on psilotsibiini aktiivne vorm. Psilotsibiin kehas muundatakse kiirelt defosforülatsiooni abil psilotsiiniks ning see avaldab tugevat mõju 5-HT2A, 5-HT2C ja 5-HT1A retseptoritele tugeva agonistina. Sellel on ka funktsionaalne selektiivsus, sest see aktiveerib fosfolipaas A2, mitte fosfolipaas C nagu serotoniin seda teeb. Serotoniinist erineb ta ainult niipalju, et hüdroksüül rühm on 4. asendis(teisel 5.) ja lämmastikul on dimetüül grupp. Dopamiini retseptoritele see erilist mõju ei avalda, kui just tegemist ei ole väga kõrge doosiga. Melatoniin Esmalt avastati melatoniin 1917
annaabi.ee 
