lõpmatuseni” (James, Pragmatism, lk 36). Iga teooria või uskumuse puhul uurib pragmatist, milline oleks erinevus, kui ta lähtuks oma tegevuses ühest, mitte aga teisest (või kolmandast) teooriast või uskumusest. Kui ei saa kindlaks teha mingit praktilist erinevust, siis tähendavad alternatiivid sisuliselt ühte ja sama ning vaidlus on mõttetu. Iga tõsine vaidlus peab olema seotud mingi praktilise tulemusega – kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on Jamesi väitel nagu mõnede ürginimeste jagelemine küsimuse pärast, kas tainast, millesse on segatud pärmi, kergitavad elfid või pöialpoisid. Viimasega ei nõustuks ehk ürginimesed ise, sest võib ju olla, et on suur vahe, kuidas meeldida elfidele või pöialpoistele, et nad tainast ikka korralikult kergitaksid. Tänapäeva inimese jaoks on see aga tõesti mõttetu vaidlus. Pragmatismi tõeteooria Mis eristab tõde eksimusest, tõeseid uskumusi vääradest
annaabi.ee 
