Ludwig II
Eluruumid pidid
vastama kuni pisima detailini tema maitsele ja vajadustele.
Ludwigit haarasid lunastusmõtted. Mida enam ta ennast pattulangenuna kujutles, seda
enam igatses ta Messia järele. Kuna ta usk Kristusesse oli nõrgenenud, otsis ta uut õnnistegijat
ja uskus olevat selle leidnud Parzivalis. Releigioon ja kunst said tema jaoks uheks. Selleski
osas jäi Ludwig, kes ihkas olevikust tagasi möödanikku oma aja, pseudoreligioonide ajastu
vangiks.
Ludwig tahtis igale poole ehitada losse, mistõttu hakkas ta rahast puudu tulema.
Harmooniale saksa rahvaga ei omistanud Ludwig II mitte mingisugust tähtsust, aga ka
mitte harmooniale prantsuse rahvaga, nagu saksa natsionalistid talle ette heitsid.
Kuningale ei saanud iialgi küll, ikka jäi talle ilust ja hiilgusest väheks.
9