Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
seadusi, siin on olemas aga ka subjektiivne külg. Printsiipide puhul on oluline, kuidas
neid tõlgendatakse. Neile otsa vaadates, iseenesest võttes kolm viimast põhimõtet
polnud üldse mitte halvad. See on ju väga hea, kui ajakirjandus on rahvalik. Kui me
mõtleme rahva huvide teenimist, on see põhimõte, mis peaks olema aus igas
ajakirjanduses. Nõukogude ajakirjanduses, paraku, läks see tõlgendus tibake teist
rada, tõelise rahvalikkuse asemel oli juttu pseduorahvalikkusest, tekkis ja avaldas
suurt mõju sõnades deklareeritud ,,tööinimese" kultus. Rahvas pidi olema riigi
valitseja, jutt aga ei käi enam kogu rahva huvidest, vaid juhtivast, töölisklassist. Ka
kolhoositalurahvast. Sirp ja vasar kujundina. Ajakirjanduses ei nähtud INIMEST, vaid
TÖÖKANGELAST.
Printsiibi tõlgendamine läks võssa rahvalikkus tähendab alati ka rahvuslikkust, tema
traditsiooni ja kultuuri. Paraku läks nii, et mingist hetkest rahvuslikkus muutus
sõimusõnaks (natsionalism
annaabi.ee 
