HÜPERTEKST: HIRM JA JÄLESTUS LAS VEGASES
hakkama. Nende helisüsteemis oli midagi sellist, mida Arnold Rüütel oleks võinud kasutada,
et Eestist Jamaica valitsuse poole pöörduda. Eest tulev hääl laulis selgel toonil ja jõudis taha
liiga kiire viivitusega, et hoida sõnad kakofooniliselt rääkija suuliigutustest lahus.
,,Me ei pea mõistma, milline narkokultuur valitseb meile maal! ... muul ... suul! Kajad
kandusid saali tagaotsa selgete lainetena. ,,Kanepipläru otsa kutsutakse prussakaks, sest see
meenutab prussi ... trossi ... prossi."
,,Miks nad sellist õiget jama ajavad?" sosistas mu kujutletav kaaslane. ,,Sa oled täie
mõistuse juures inimene, kui pläru meenutab sulle prussi."
Ma noogutasin peaga. Oli selge, et olime sattunud eelajaloolisele kogunemisele. Ühe
,,uimastieksperdi" hääl tema nimi oli Anti Peksa lendles läbi kõlarite: ,,... nendest
kordustrippidest teavad patsiendid kõike. Ta arvab, et see pole läbi ja hoiab end kuus kuud
annaabi.ee 
