Arbujad
1945. aastal, teise Nõukogude okupatsiooni algul
Talvik arreteeriti ning suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis.
Esikkogu ,,Palavik" sünnitas vastukaja, saavutas isegi menu, kuid selle põhjuseks
polnud enamasti Talviku luule keskse sõnumi mõistmine, vaid luuletuse väline ilmekus.
Dekadentlikult haiglased ja boheemlikult joobunud-hõngulised nägemused( ,,Paaria",
,,Oli sügis" jt), surmagi üle nalja viskav võllahuumor(,,Don Ramon", ,,Blasfeemiline
ballad") mõjusid provotseerialt nagu omal ajal siurulaste rünnakud väikekodanlusele.
Epateerivate värsside varju jäid tõsises toonis luuletused(,,Meile üksikuile", ,,Tõde") ning
ka haiglusmotiivide sügavamad tagamaad. ,,Palavikku" ongi paremini mõistetud hiljem,
teisuguses võtmes ,, Kohtupäeva" ja Talviku viimaste luuletuste taustal.
Nii lihtsalt said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
(,,Vabanemine")
annaabi.ee 
