V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tõsi küll, ta vaatas sagedamini oma kakule kui jalge
ette. Kahtlemata takistas teda mingi tõsine põhjus seda kakku hammustamast, sest ta leppis
sellega, et ainult silmitses seda õrnalt. Muidugi oleks ema pidanud kakku ise kandma. Oli
julmus paksu punn-põske lasta Tantalose * piinu läbi elada.
Vahepeal lobisesid kõik kolm emandat (sõna «daam» võis tarvitada ainult aadlisoost naiste
kohta).
«Läki rutem, emand Mahiette,» ütles kõige noorem, ühtlasi kõige tüsedam
provintsinaisele. «Ma kardan väga, et me hiljaks jääme; Chätelefs öeldi meile, et ta kohe
häbiposti viiakse.»
«Ah, minge ikka, emand Oudarde Musnierb vastas teine pariislanna. «Ta jääb häbiposti
kaheks tunniks. Meil aega küllalt. Kas te kunagi niisugust karistamist pealt olete näinud,
kallis Mahiette?»
«Olen küll,» vastas provintsinaine, «Reimsis.» «Ah, minge nüüd, mis see teie Reimsi
häbipost ka on! Vilets puur, milles ainult talumehi keerutatakse. Vaata veel asja!»
«Talumehi