August Alle
lähedaseks pidada põhiosas samuti 1921. a. kevadeks valminud poeemi " Laul kleidist
5
helesinisest ja roosast seelikust " ja luuletuskogu " Ummiklained ", kuna selles on
rohkesti kahekümnendail aastail sündinud värsse.
Kõiki kolme eespool nimetatud luuleraamatuid ühendavaks tunnusjooneks, ehkki
erinevas tonaalsuses, on nimelt ajastu ja üksikisiku vahekorrad: poeedi ängistus
vaimselt vaenulikus, provintsilikult tuimas keskkonnas, tema siiras soov tõsta mässu
selle ümbruse vastu või vähemalt valjuhäälsete pilkavate äikeseprahvakutega õhku
puhastada. Alles süvendavad mitmed tegurid aastatega pessimismi, mis küünib viimse
piirini " Ummiklainete " veergudel.
Tundlikus poeetilises pildistuses või satiirilises kõverpeeglis registreerib Alle kui
ajalaulik kodanliku Eesti esimese aastatosina ühiskondlikku ja vaimset nägu kuni
annaabi.ee 
