Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 18. Sajandil“.
tulemusena läänistasid mitmed maavalduste aadlikud väikelinnad ja piirasid linnaõigusi või
likvideerisid need täielikult (lakkas linnaõigus). Peeter esimene aksepteeris Eesti territooriumil
vaid Tallinna linnaõigust, mis kehtis kõigis Eesti linnades. Suuremate linnade kodanikkond
jagunes kolme allseisusesse, millest kõrgema moodustasid raehärrad (magistraat), seejärel gildid
(kaupmehed) ja väikegildid ehk tsunftikäsitöömeistrid.
Venemaaga ühinemisel Luteri kirik allutati provintsiaaltasandil rüütelkondadele ja linnade
tasandil magistraatidele st., et kiriku juhtimisest võtsid osa nüüd ka aadlikud, kuigi 18 sajandi
jooksul kehtis kogu Liivimaal Rootsi 1686a. kirikuseadus. Maakirikutes kuulus pastori ametisse
kutsumine kihelkonna mõisale ja kes pidi valdama kohalikku keelt. Pastori kohustuseks oli peale
jumalateenistuse läbiviimist ka padentide (seadus, määrus) edastamine, statistiliste andmete
kogumine, võimude informeerimine pagenud talupoegadest ja maaseaduse rikkumisest
annaabi.ee 
