¡Ánimo! ¡Animo! ¡Abajo! ¡Qué lástima! ¡Muy bien! ¡Cómo no! ¡Vale! ¡Ten cuidado! ¡Tate! ¡Tenga suerte! ¡Pardiez! ¡Ta! ¡Buen provecho! ¡Siempre alerta! ¡Espere Vd. un momento! ¡Qué esperanza! ¡Cómo se entiende! ¡No faltaba más! ¡Vaya! ¡Vaya una idea! ¡Que bien! ¡Justo y cabal! ¡Alza! ¡Toma! ¡Cruz y raya
· Vanema põlvkonna esindajad peavad ebaviisakaks, kui hoiad käsi vestluse ajal taskus. · Avalikus kohas haigutamist ja ringutamist ei peeta heaks tooniks. · Restoranis või kodus ootavad mehed enne istumist enamasti ära, kuni kõik naised on istet võtnud. · Kellegi terviseks juues löö klaase kokku ja ütle: "chin-chin!". Ära hakka sööma enne, kui kõik on istet võtnud ja ütle alati: "Buen provecho!" ('Head isu!'). 5.8 Venemaa · Otse silma vaatamisele ja korralikule tugevale käepigistusele võib meessoost sõprade puhul järgneda vene karukaisutus ja mõnikord ka suudlus mõlemale põsele. · Millegi või kellegi peale vilistamine tähendab halvakspanu. · Teatris või rahvarohkes kohast kellestki möödumine, selg tema poole, on ebaviisakas. · Vene koju sisenedes ära ulata kätt üle ukseläve. Tee seda siis, kui oled juba sisse
Y una vez que se llega a él ¿cómo sustentarlo? La respuesta parece simple. Es el denominador común de todas las religiones. La humanidad es inmortal; lo que hacemos ahora es aprender nuestras lecciones. Todos estamos en la escuela. Todo es muy simple, si se puede creer en la inmortalidad. »Si una parte del ser humano es eterna (y en la historia hay sobradas evidencias para pensarlo así), ¿por qué nos tratamos tan mal? ¿Por qué pasamos por encima del prójimo en "provecho" personal, si en realidad estamos desechando la lección? Al parecer, todos vamos hacia el mismo sitio, aunque a diferente velocidad. Nadie es más grande que los demás. »Analicemos las lecciones. Intelectualmente, las respuestas siempre han estado ahí, pero esta necesidad de actualizarlas por experiencia, de hacer permanente la huella subconsciente al "emocionalizar" y practicar el concepto, es la clave de todo. No basta memorizar en la escuela dominical. Parlotear sin practicar de nada