MARCEL PROUST -inimene piirsituatsioonides (nt sõjaolukord) Peateos: ,,KADUNUD AEGA OTSIMAS" (1913-1927) -inimese traagika õigluse otsingul Ülesehitus: koosneb piltidest, millel puudub kronoloogiline korrastus -unenäolisus, üleloomulikkus. (nagu päris aga pole ka) (Kafkat Eesmärk: Enda poolt läbi elatud lähimöödaniku jäädvustamine. Proustile nimetatakse maagiliseks realistiks) ei olnud olulised mineviku n-ö välised pinged, vaid üksnes see, mis oli -hoiatus totalitaarse ühiskonna ees. puudutanud tema sisimat olemust, hinge, ja kujundanud tema Kafka romaanidest: intiimteadvust. ,,Ameerika"- võõrandumine ilmneb ühiskonnasuhetes
De Man pole muidugi nõus, väidab, et tekstil puudub terviklik tähendus, alati mingi teine võimalus. Kirjanduse puhul ei saa rakendada dekodeerimise mõistet, mille tulemuseks peaks olema kindel tähendus. Interpreteerimine Peirce’i mõistes pole dekodeerimine vaid lugemine. Allegooriline vastuoluline tegevus, mis ei jõua kunagi välja üheste tähendusteni. 6. P.de Man. dekonstrueerimise näited. De Man pühendab oma “Lugemise allegooriate” 1 ptk Proustile. Pealkiri on “Lugemine”. De Man analüüsib üht stseeni, milles peategelane on välismaailmast (suvi) eraldatud ja loeb oma toas, hämaras, vaikuses ja jaheduses. Kirjeldus on väga metafooriline, figuraalne ning samas metafiguraalne. Proust kirjeldab ka lugemist, metafooridesse süvenemist. Kirjeldus tõestab metafoori üleolekut metonüümiast. Suve metafoor osutub rikkamaks kui suvi õues akna taga, esteetiline konstrukt on rikkam kui reaalsus.
annaabi.ee 
